Raudhambad ja Jänesehaagid

Soovisin Eesti Ekspressis avaldada vastulause Madis Jürgeni nädalatagusele artiklile, kuid ajaleht ei olnud nõus seda sellisel kujul tegema. Põhjenduseks - vastulause peab konkreetsed ajakirjaniku väited konkreetsete faktidega ümber lükkama. Jürgeni artikkel oli aga väga osavalt kirjutatud - andis hinnangu kasutades hulgaliselt pool- või veerandtõdesid, mida ükshaaval ümber lükates saaks väga igava lugemise.

Minu avaldamata artikkel ise siin:

Nähes eelmise nädala Ekspressis artikli pealkirja raudhammastega Laine Jänesest, oli minu esimene reaktsioon: "Oi, kui tabav!". Raudsete hammaste poolest jääb praegune kultuuriminister päris paljude inimeste mälestustesse ‒ kes temaga kord vastuollu läheb, selle ta tükkideks pureb. Seda teavad mitmed muuseumide juhid, kes söandasid muuseumireformile vastu olla ning tean ka mina, kes ma jäin Laine Jänese filharmoonilise reformi rataste vahele.

Artiklit lugedes aga pettusin. Autor joonistas Laine Jänesest pildi kui oma valdkonna meelekindlast majapidajannast, kes langetab kiiresti ja läbimõeldult vajalikke otsuseid, mis küll ei pruugi kõikidele meeldida, aga on alati tehtud oma haldusala võimalikult hea käekäigu nimel. Julgen väita, et väga paljude kultuuriinimeste jaoks läheb praegune minister ajalukku inimesena, kelle otsused olid läbimõtlematud, muutlikud ning kelle poolt algatatud reformid üksteise järel läbi kukkusid, sest minister  lihtsalt ei suutnud valdkonna inimestega mõistlikult suhelda.

Minu väite üheks eredaks näiteks on Madis Jürgeni poolt ülevaatlikult kajastatud reform ERSO ja Eesti Filharmoonia ümber. Ülevaade on esitatud küll pisut tendentslikult ja osad ajakirjaniku esitatud faktid ei vasta tõele, kuid lugu ise on igati tähelepanuväärne. Just Laine Jänese otsustamatus ja pidev meelemuutmine ajasid selle reformi kraavi. Kõiki nüansse ma siin kindlasti lahkama ei jõua hakata, aga võtame peamise ‒ filharmoonia loomiseks eraldatud raha. Madis Jürgen eksib väites, et raha küsiti 15 miljonit, sellest 4,1 miljonit 2010. aastaks. Tegelik küsimine oli 20 miljonit ning eesmärk oli luua suur segakoor ning ära päästa Tallinna Kammerorkester, mis tol hetkel hinge vaakus. Kuid eraldus oli vaid 4,1 milj krooni 2010. aastaks. Arusaadav, sest kõike korraga ei saa. Siit aga algasid suured hädad, sest otsustamine, kes, milleks ja millal raha kasutama hakkab, võttis Laine Jänesel aega 4,5 (sic!) kuud. Mina isiklikult olen esitanud ministeeriumile eelarve, mis sisaldas nii kammerorkestri kokkupanekut, NYYD Ensemble taaskäivitamist, kooriprojekte kui muud. Mida ei tulnud, oli vastus.

On puhas müüt, et 4,1 miljonit krooni eraldati ja kasutati Eesti Kontsertkoori loomiseks. Tegelikkuses kanti 4,1 milonit krooni 2010. aasta aprilli lõpus Eesti Kontserdi eelarvesse, kus seda kasutati väga erinevatel otstarvetel, sh ERSO muusikutele lisatasude maksmiseks. Masu-ajal oli see igati tänuväärne lisandus.

Nädalatagune artikkel püüab jätta muljet, et Sirje Endre ja Laine Jänes nägid kurja vaeva, et Neeme Järvi suuri plaane kuidagi realistlikutesse raamidesse suruda. Tegelikkuses olid maestro soovid väga konkreetsed ja lihtsad: Estonia kontserdisaal Eesti Kontserdi haldusest ERSO haldusesse ja orkestri juurde segakoor. Pole iial olnud Neeme Järvi sooviks hakata ühendama ERSO-t ja Hortus Musicust ning temalt ei pärinenud ka struktuurimuutuste erinevad skeemid, mida kultuuriminister erinevatel aruteludel 2010. aasta hakul tutvustas. Kogu reform tüüris sedavõrd kaugele esialgsetest ideedest, et seda ei saanud toetada enam ei asjaosalised ega ka Eesti muusikaavalikkus. Lõpuks pööras Laine Jänes kõik algusesse tagasi, kuid vahepealne segadus jättis oma saatuslikud jäljed nii mõnelegi eelarvele. Õhku jääb vaid vastuseta küsimus: kas luhtunud reformid olid oskamatusest või oli selle taga mingi valgustkartev plaan?

Kuid kõige olulisem on siiski küsimus: mis saab edasi? Nii publik kui orkester ootavad Neeme Järvit ERSO ette tagasi. Nädalatagune artikkel aga püüab taas kord jätta mulje, et ERSO skandaali põhjustajaks olid Neeme Järvi suured ja muutlikud plaanid ning et isegi Laine Jänese ennastsalgav töö ei suutnud rongi rööbastel hoida.

Ajakirjanik võttis endale väga suure vastutuse. Inimesed aga ootavad - julgen väita, et mitte Laine Jänest ministritoolile, vaid Neeme Järvit ERSO ette tagasi.