See on test
Sunday 26 March 2023
Thursday 17 February 2011
Raudhambad ja Jänesehaagid
Soovisin Eesti Ekspressis avaldada vastulause Madis Jürgeni nädalatagusele artiklile, kuid ajaleht ei olnud nõus seda sellisel kujul tegema. Põhjenduseks - vastulause peab konkreetsed ajakirjaniku väited konkreetsete faktidega ümber lükkama. Jürgeni artikkel oli aga väga osavalt kirjutatud - andis hinnangu kasutades hulgaliselt pool- või veerandtõdesid, mida ükshaaval ümber lükates saaks väga igava lugemise.
Minu avaldamata artikkel ise siin:
Nähes eelmise nädala Ekspressis artikli pealkirja raudhammastega Laine Jänesest, oli minu esimene reaktsioon: "Oi, kui tabav!". Raudsete hammaste poolest jääb praegune kultuuriminister päris paljude inimeste mälestustesse ‒ kes temaga kord vastuollu läheb, selle ta tükkideks pureb. Seda teavad mitmed muuseumide juhid, kes söandasid muuseumireformile vastu olla ning tean ka mina, kes ma jäin Laine Jänese filharmoonilise reformi rataste vahele.
Artiklit lugedes aga pettusin. Autor joonistas Laine Jänesest pildi kui oma valdkonna meelekindlast majapidajannast, kes langetab kiiresti ja läbimõeldult vajalikke otsuseid, mis küll ei pruugi kõikidele meeldida, aga on alati tehtud oma haldusala võimalikult hea käekäigu nimel. Julgen väita, et väga paljude kultuuriinimeste jaoks läheb praegune minister ajalukku inimesena, kelle otsused olid läbimõtlematud, muutlikud ning kelle poolt algatatud reformid üksteise järel läbi kukkusid, sest minister lihtsalt ei suutnud valdkonna inimestega mõistlikult suhelda.
Minu väite üheks eredaks näiteks on Madis Jürgeni poolt ülevaatlikult kajastatud reform ERSO ja Eesti Filharmoonia ümber. Ülevaade on esitatud küll pisut tendentslikult ja osad ajakirjaniku esitatud faktid ei vasta tõele, kuid lugu ise on igati tähelepanuväärne. Just Laine Jänese otsustamatus ja pidev meelemuutmine ajasid selle reformi kraavi. Kõiki nüansse ma siin kindlasti lahkama ei jõua hakata, aga võtame peamise ‒ filharmoonia loomiseks eraldatud raha. Madis Jürgen eksib väites, et raha küsiti 15 miljonit, sellest 4,1 miljonit 2010. aastaks. Tegelik küsimine oli 20 miljonit ning eesmärk oli luua suur segakoor ning ära päästa Tallinna Kammerorkester, mis tol hetkel hinge vaakus. Kuid eraldus oli vaid 4,1 milj krooni 2010. aastaks. Arusaadav, sest kõike korraga ei saa. Siit aga algasid suured hädad, sest otsustamine, kes, milleks ja millal raha kasutama hakkab, võttis Laine Jänesel aega 4,5 (sic!) kuud. Mina isiklikult olen esitanud ministeeriumile eelarve, mis sisaldas nii kammerorkestri kokkupanekut, NYYD Ensemble taaskäivitamist, kooriprojekte kui muud. Mida ei tulnud, oli vastus.
On puhas müüt, et 4,1 miljonit krooni eraldati ja kasutati Eesti Kontsertkoori loomiseks. Tegelikkuses kanti 4,1 milonit krooni 2010. aasta aprilli lõpus Eesti Kontserdi eelarvesse, kus seda kasutati väga erinevatel otstarvetel, sh ERSO muusikutele lisatasude maksmiseks. Masu-ajal oli see igati tänuväärne lisandus.
Nädalatagune artikkel püüab jätta muljet, et Sirje Endre ja Laine Jänes nägid kurja vaeva, et Neeme Järvi suuri plaane kuidagi realistlikutesse raamidesse suruda. Tegelikkuses olid maestro soovid väga konkreetsed ja lihtsad: Estonia kontserdisaal Eesti Kontserdi haldusest ERSO haldusesse ja orkestri juurde segakoor. Pole iial olnud Neeme Järvi sooviks hakata ühendama ERSO-t ja Hortus Musicust ning temalt ei pärinenud ka struktuurimuutuste erinevad skeemid, mida kultuuriminister erinevatel aruteludel 2010. aasta hakul tutvustas. Kogu reform tüüris sedavõrd kaugele esialgsetest ideedest, et seda ei saanud toetada enam ei asjaosalised ega ka Eesti muusikaavalikkus. Lõpuks pööras Laine Jänes kõik algusesse tagasi, kuid vahepealne segadus jättis oma saatuslikud jäljed nii mõnelegi eelarvele. Õhku jääb vaid vastuseta küsimus: kas luhtunud reformid olid oskamatusest või oli selle taga mingi valgustkartev plaan?
Kuid kõige olulisem on siiski küsimus: mis saab edasi? Nii publik kui orkester ootavad Neeme Järvit ERSO ette tagasi. Nädalatagune artikkel aga püüab taas kord jätta mulje, et ERSO skandaali põhjustajaks olid Neeme Järvi suured ja muutlikud plaanid ning et isegi Laine Jänese ennastsalgav töö ei suutnud rongi rööbastel hoida.
Ajakirjanik võttis endale väga suure vastutuse. Inimesed aga ootavad - julgen väita, et mitte Laine Jänest ministritoolile, vaid Neeme Järvit ERSO ette tagasi.
Saturday 12 February 2011
ERSO lugu proloogi ja epiloogiga
Proloog
2007. aasta lõpus andis ERSO toonane peadirigent Nikolai Aleksejev märku, et hakkab saabuma aeg otsad kokku tõmmata. Ta oli juba seitsmendat hooaega ERSO peadirigent ning soovis selle väärika positsiooni kellelegi teisele üle anda enne, kui tekib vastastikune ammendumise tunne. Lepiti kokku, et ta jätkab kuni 2010. aasta kevadeni ehk tollest hetkest veel kaks hooaega. Nikolai Aleksejevi töö ERSO-ga oli läbi aastate olnud suurepäraste tulemustega ning orkester tuli üle anda järgmistesse väärikatesse kätesse. Variante palju ei olnud. Läbirääkimised nendega, kes olid orkestriga juba tihedamalt seotud ja kellega oli tekkinud usalduslik vahekord, ei viinud aga paraku soovitud tulemuseni nende liiga suure töökoormuse tõttu mujal maailmas.
Neeme Järvi peale ei julgenud keegi õieti mõeldagi, sest see idee tundus liiga kõrgelennuline. Ometi saavad mõned unistused vahel siiski teoks. Idee algatajaks oli seekord ERSO kunstiline nõustaja Paavo Järvi, kes mind igati julgustas Neeme poole pöörduma ning küllap oli ta juba ka omalt poolt pinnast ette valmistanud. Neeme Järvi tulemisel kolmekümneaastase eemaloleku järel taas ERSO kunstiliseks juhiks oli suur sümboolne tähendus. Just ERSO eest oma hiilgavat karjääri alustanud üks kõige tuntumaid eestlasi toob koju pöördudes meile justkui tagasi selle hindamatu kogemuse, mida ta oma pikkade dirigendiaastate jooksul maailma tipporkestrite ees saavutanud ja kogenud.
Kuid Neeme ei ole mitte ainult erakordne dirigent, vaid ta on püüdnud iga orkestri juures midagi paremaks muuta ja elu edasi viia. Just tema oli see, kes järjekindla töö tulemusena suurendas Göteborgi Sümfoonikute koosseisu, viis selle orkestri maailma tippude hulka ning kindlustas neile Rootsi rahvusorkestri staatuse.
Sarnased soovid olid vastastikuselt olemas ka seoses Neeme Järvi asumisega ERSO etteotsa. Nii tema kui orkester lootsid, et selle märgilise tähendusega sündmuse ajel saavad lahendatud nii mõnedki aastaid vaevanud kitsaskohad. Üldises plaanis oli soov, et ERSO saaks ühiskonnas juurde kaalu, aga konkreetseid suuri soove oli kaks ‒ ERSO soovis parandada oma üliviletsaid töötingimusi, saades Estonia kontserdisaali esmarentnikuks Eesti Kontserdi asemel, ning ERSO juurde pidi loodama oratooriumikoor.
Asjad hakkavad arenema
17. augustil 2009 kirjutati kultuuriministri kabinetis alla eelleping Neeme Järvi ja ERSO vahel, mille kohaselt pidi maestro asuma ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale alates hooajast 2010/2011. Kultuurivaldkonna inimesed tõenäoliselt ei mäleta teist nii pidulikult alla kirjutatud lepingut kui see. Sündmus sai suure ja positiivse meediakajastuse ning kultuuriminister nimetas seda viimase aja üheks tähtsamaks kultuuripoliitiliseks sündmuseks.
Siinkohal on ilmselt mõistlik täpsustada, mis leping see siis ikkagi oli.
Ta sündis kiirustades. Kultuuriministri tungiva soovi leping just 17. augustil alla kirjutada edastas 15. augusti õhtul maestrole Sirje Endre, kes äsja oli Neeme Järvi veebilehe toimetamise kõrval tööle asunud ka tema esindajana Eestis. Kiirustamise põhjuseks oli soov enne Neeme Eestist ärasõitu asi ühele poole saada. Maestrole kiirustamine ei meeldinud, sest selleks ajaks olid kokku lepitud üksnes need punktid, mis puudutasid tema tööd orkestri juures ja selle tasustamist. Kõik muu oli veel läbi rääkimata. Kuid ta siiski nõustus vahetult enne ärasõitu lepingule pidulikult alla kirjutama, sest tema järgmise Eesti-viisidi aeg ei olnud selleks hetkeks veel teada. Miks oli vaja kiirustada? Ilmselt oli tegemist sooviga asi enne Neeme ärasõitu paberile saada, kuid tõenäoliselt ei olnud vähetähtis ka suvist "hapukurgihooaega" silmas pidades sündmusele osaks langenud võimas meediatähelepanu.
Hiljem on avalikkusele antud mitmeid versioone ‒ õiget lepingut justkui polegi, sest alla kirjutatud sai ainult eelleping, kuid samas alustas maestro 2010. aasta septembris tööd ikkagi sellesama lepingu alusel. "Päris" lepingu puudumist on erinevatest aspektidest vaadatuna kinnitanud nii kultuuriminister, peaminister kui ka Neeme Järvi ise. Tõepoolest, kiirustades alla kirjutatud dokument kandis nime "eelleping", kuna mõlema poole soov oli jätkata läbirääkimisi juba kolmepoolsetena (Järvi-ERSO-Kultuuriministeerium) ning kirjutada lõplikusse lepingusse sisse veel rida orkestri jaoks olulisi punkte ja garantiisid, millistest tähtsaimad olid lisaks varem mainitud töötingimuste parandamisele ja oratooriumikoori loomisele veel ministeeriumipoolne mõistlik toetus ERSO turneedele ja plaadistustele, kui selliseks toetuseks peaks vajadus tekkima. Mina ei saanud ERSO direktorina selliseid tingimusi ilma kultuuriministeeriumi garantiideta aga lepingusse kirjutada. Kultuuriministrilt paraku garantiisid ei tulnud ning nõnda jäigi eellepingule järg tulemata.
Lepingus ei olnud aga ka mingit tingimust, et see ei kehtiks ilma põhilepinguta ja seega on eelleping täiesti korrektne juriidiline dokument ning ta kehtib tänaseni, sest pooled on seni täitnud kõiki võetud kohustusi. Hoolimata sellest, et Neeme Järvi teatas ajakirjanduse vahendusel soovist taanduda ERSO peadirigendi kohalt, pole sellele soovile keegi ametlikult vastanud ega lepingut lõpetanud. Käesoleva aasta 1. jaanuari kontsert, mida juhatas Petr Altrichter, oli hilisem kokkulepe, mis ei sisaldunud Neeme Järvi peadirigendilepingus.
Kokkuvõttes on maestro Neeme Järvi tänaseks juhatanud kuuest lepingujärgsest projektist kolme ning ülejäänud kolm on veel toimumata, sest need olid planeeritud käesoleva aasta märtsisse-aprilli. Paraku aga ERSO kavadest neid kontserte enam ei leia, sest nad on asendatud teiste kavadega.
Palju on ajakirjanduses spekuleeritud ka Neeme Järvi lepingu tingimuste üle. "Kindlatest" allikatest pärinevad summad on omavahel aga kordades erinevad. Kuna selle lepingu rahalised tingimused on konfidentsiaalsed, ei hakka ma mingeid konkreetseid numbreid avaldama. Küll aga saan ma kinnitada seda, et nendes rahalistes tingimustes, milles ERSO oli, sain ma Neeme Järvile lubada vaid samasuguseid tingimusi nagu oli läbi aastate olnud eelmisel peadirigendil. Ei midagi enamat. Sellega soovin ma üheselt ümber lükata paljud arvamused ja väljaütlemised, nagu oleks hilisem puudujääk ERSO eelarves tekkinud tänu sellele, et palkasime endale liiga "kalli" peadirigendi.
Veel nädalapäevad enne lepingu allkirjastamist oli kultuuriminister mind välja kutsunud ning teinud ettepaneku struktuurimuutusteks, et väga viletsates majanduslikes tingimustes võimaldada maksimaalset ERSO jaoks ja tulla vastu maestro soovidele. Väljakäidud idee järgi pidi ERSO saama Estonia kontserdisaali põhirentnikuks, ERSO-ga pidid liidetama RAM ja Hortus Musicus. Varemgi on oratooriumikoori moodustatud korduvalt just RAM-i baasil ning seega pidi meeskoori liitmine ERSO struktuuriüksuseks lihtsustama töö planeerimist. Täpsustuseks olgu öeldud, et varasematel aastatel on korduvalt ERSO ja RAM-i (või siis RAM-i baasil loodud segakoori) koostöö jäänud toppama põhjusel, et kollektiivid on erinevate asutuste hallata ja töö planeerimine huvide konflikti tõttu raskendatud. Hortus Musicuse liitmine ERSO-ga tundus kõrvalt vaadates ebaloogiline, sest mitte mingeid kunstilisi kokkupuutepunkte ERSO-l ja vanamuusikaansamblil tegelikult ei ole. Loogika seisnes aga sellest, et Hortuse ületulemisel oleks Eesti Kontsert vabanenud kõikidest loomingulistest kollektiividest ning muutunud puhtalt kontserte korraldavaks organisatsiooniks.
Oratooriumikoori loomine aga nõuab raha, kuid käimas oli kõige sügavam masu-aeg. RAM meeskoorina ning segakoori meesrühmana oli aastaringse eelarvega olemas, kuid naislauljate juurdepalkamine nõudis lisaraha. Olukorras, kus kõikide asutuste eelarveid kärbiti, oleks ühele organisatsioonile teiste arvelt raha juurde andmine tekitanud palju paksu verd. Ministri poolt pakutud lahendus oli järgmine ‒ kuigi ERSO eelarvet kärbiti sarnaselt teiste kultuuriasutustega (2010. aasta eelarve oli 2009. aasta omast 9% väiksem), pidid RAM-i ja Hortus Musicuse eelarved jääma ületuleku käigus kärpimata. Kuna aga palkade kärpimine pidi puudutama kõiki töötajaid, oleks see nende puhul võidetud 9% tähendanud ca 1,1 milj krooni lisaraha, mis osaliselt pidi kuluma nende kollektiividega lisanduvate kulutuste tarvis (administreerimiskulud, rent, side, jne), osaliselt aga pidi jääma naislauljate projektikorras palkamise jaoks.
Oleks tookordsest kohtumisest jäänud maha mingi protokoll või memo, sisalduks selles veel üks ministri ettepanek, mis oleks juba andnud oluliselt suurema rahalise katte oratooriumikoorile ‒ selleks oli Hortus Musicuse likvideerimine. Sellest ettepanekust ei taha tõenäoliselt keegi tänasel päeval enam midagi rääkida. Ma läksin tookord selle ideega kaasa, kuid pooldasin mitte Hortus Musicuse laialisaatmist, vaid projektitasuliseks muutmist. Teiste sõnadega pidasin mõistlikuks tasustada Hortuse liikmeid vaid reaalselt toimunud proovide ja kontsertide eest ning mitte pidada neid aastaringsel täispalgal, sest nende töökoormus on paljude teiste kollektiivide töökoormusest oluliselt väiksem. Kõik see oleks nõudnud aga väga täpset analüüsi.
Plaanid kasvavad
Kuigi algatatud reformiideedega oleks pidanud koheselt ja põhjalikult edasi tegelema ning eriti kiiret tegutsemist nõudsid ümberkorraldused seoses Estonia kontserdisaaliga, ei toimunud varasügisel mingeid uusi arenguid. Kontserdisaali puudutava rendilepingu ümbertegemise vastu olid nii Eesti Kontserdi juht Marko Lõhmus kui ka Rahvusooperi juhi kohale asunud Aivar Mäe. Kultuuriminister soovitas mul mitte lasta ennast häirida teiste asutuste juhtide vastuseisust, sest reformid viiakse läbi lähtuvalt riigi huvidest niikuinii. Kõik tundus minu kui tollase ERSO direktori mätta otsast vaadates positiivne. ERSO oli aastate jooksul teinud tohutu töö, et parandada enda mängukvaliteeti, tuua rohkem publikut saalidesse ning jõuda soliidsele rahvusvahelisele tasemele. Hoolimata edukast arengust oli orkester oma positsioonilt aga ikkagi kuidagi tagaplaanil, eriti töötingimuste osas. Lõpuks ometi oli selles suhtes toimunud mingi murrang ning ERSO edasine käekäik oli Kultuuriministeeriumi jaoks prioriteet. Vähemalt niimoodi tundus.
Loodava oratooriumikoori käekäigu eest hoolitsemise osas tegi Neeme Järvi ettepaneku Tõnu Kaljustele. Just tema on ellu kutsunud eesti muusikakultuuri jaoks olulised Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ning Kaljuste kutsumine oratooriumikoori etteotsa oli igati loogiline samm. Just siis, kui ERSO tulevik paistis helgemast helgem, olid Tallinna Kammerorkestri kohal mustad pilved. Naljalt vist keegi ei mäletanud sedavõrd suurt skandaali kultuurivaldkonnas. Läbi meedia joonistusid teravad vastuolud orkestri ja administratsiooni vahel. Täpselt samal ajal Tallinna Kammerorkestrit sisuliselt enam ei eksisteerinud, sest kõikidel mängijatel olid töölepingud lõppenud, uut koosseisu ei olnud veel moodustatud. Tõnu Kaljuste ettepanekul läksime peaministri jutule ambitsioonika plaaniga taotleda raha Eesti Filharmoonia loomiseks, mille keskmeks oleks ERSO (ümbernimetatuna Eesti Filharmoonikuteks) ja segakoor, kuid mille juurde luuakse ka kammerorkester. See kooslus oleks andnud võimaluse taaskäivitada NYYD Ensemble uues suuremas koosseisus, korraldada kammermuusikakontserte ning sisuliselt samade mängijate baasil moodustada 5-6 projektiks aastas barokkorkester. Selle plaani teostamiseks taotlesime juurde 20 miljonit krooni. Pean siiski tunnistama, et teatavad erinevused minu ja Tõnu Kaljuste nägemuste vahel Filharmoonia loomises osas eksisteerisid, kuid lootus oli need ebakõlad lahendada.
Peaministri juures sai käidud 13. oktoobril 2009, kuid otsust lisarahastamise saamise kohta pidi veel paar kuud ootama. Samal ajal käis aga uue kontserdihooaja planeerimine ning teadmatus selle suhtes, mis täpselt hakkab toimuma ning kui palju kõige jaoks raha saab olema kasutada, tegi planeerimistöö keeruliseks.
Esimesed ebakõlad
Kuigi peaministri juures käimisest jäi väga positiivne ja lootusrikas mulje, tekkisid teravad ebakõlad Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhi Anneli Undiga, kes nägi Eesti Filharmoonia loomise idees ohtu kammerkoori iseseisvusele. Vastuseis uue koori loomisele oli sealtpoolt tugev ning võimalikku lisaraha eraldamist uuele struktuurile nimetas kammerkoori juht oma avalikus kirjas peaministrile lausa ebaeetiliseks.
Teine arusaamatust tekitav fakt oli see, et kultuuriministeerium ei kaasanud mind mingitesse aruteludesse ega analüüsidesse peagi loodava ühendasutuse osas ning Estonia kontserdisaali rendilepingu muutmisest enam ei räägitud. Samuti ei tulnud mingit otsust, et rendisuhte muutumisest on loobutud. Ometi oleks just kontserdisaali haldamise tulek ERSO alluvusse nõudnud selgeid arutelusid, analüüse ja kalkulatsioone. Samuti ei kutsunud minister mitte kordagi kokku peatselt ühendatavate kollektiivide juhte. See olukord tekitas nõutust. RAM ja Hortus Musicus avaldasid mõlemad tugevat kõhklust nende ERSO alluvusse üleviimise vajalikkuse suhtes. Asjad oleks tulnud ühemõtteliselt selgeks rääkida, kuid kahjuks suhtles ministeerium kõikide osapooltega eraldi.
Samas tulid positiivsed signaalid valitsuskabinetist, et lisarahastus on põhimõtteliselt leidnud heakskiidu, kuid see jääb ootama riigieelarve kolmandat lugemist detsembrikuus. See lisas lootust.
25. novembril andis minister välja määruse, millega ta muutis Eesti Kontserdi ja ERSO struktuure tuues RAM-i ja Hortus Musicuse ERSO alluvusse. Struktuurimuutused jõustusid 1. jaanuaril 2010, aga muutustest oli täielikult kadunud Estonia kontserdisaali haldamise ületulek ERSO-le. Kuna seni polnud avalikult toimuvat lahti räägitud ja orkestrante oli rahustatud üldsõnaliselt eesootavaid positiivseid muudatusi lubades, siis pelk kahe kollektiivi ERSO alla ühendamine tõi nähtavale ka orkestris tuha all hõõgunud kahtlused. Muusikutel tekkis õigustatud küsimus: "Mis toimub?". Oli minu ilmselge viga, et ma ei olnud vahendanud informatsiooni ERSO kollektiivile piisavalt ning muusikute seas tekkis seetõttu nõutus. Samas oli minu enda jaoks liiga palju vastuseta küsimusi ning mul puudus arusaamine, miks ei ole ministeeriumi poolt kokku kutsutud ühe laua taha reorganiseeritavate kollektiivide juhte ja esindajaid ning miks on hakatud kaugenema reformide esialgsest ideest. Jäin lootma, et küll asjad lõpuks siiski mõistlikult lahendatakse.
Reform muutub järjest arusaamatumaks
2009. aasta detsembris riigieelarve 3. lugemisel eraldati Kultuuriministeeriumile 2010. aastaks programmitoetusena "Filharmooniline tegevus" 4,1 milj krooni. Konkreetset sihtotstarvet lisarahale sellel ajal ei sõnastanud keegi, kuid kultuuriminister palus minult nägemust ja eelarvet selle raha kasutamise kohta. Koostasin eelarve eeldusel, et kuigi küsitud 20 miljonist kroonist otsustati 2010. aastaks eraldada vaid 4,1 miljonit, tuleb ülejäänud summa eelarvesse 2011. aastal. Mingit garantiid selle kohta küll keegi ei andnud, aga polnud põhjust mitte uskuda ka kultuuriministri sellekohaseid kinnitusi, sest need lubadused olid tulnud otse valitsuskabinetist.
Stopp! Siiski tuleb siinkohal oluliselt täpsustada, et kuidas liikus informatsioon. Väga aktiivselt tegi sel ajal oma tööd Sirje Endre, kes vahendas infot kultuuriministri, Neeme Järvi ja minu vahel. Sirje Endre suhtles igapäevaselt kõikide osapooltega ja just tema oli Neeme Järvi ametliku esindajana usalduslikuks vahelüliks eelkõige maestro ja kultuuriministri vahel. Kõik oluline pidi saama tema vahendusel kokku lepitud.
Tulles tagasi 2010. aasta eelarve ja eraldatud 4,1 miljoni krooni lisaraha kasutamise juurde olid minu koostatud eelarve peamised rõhuasetused: oratooriumikoori loomine 3-4 projektiks, NYYD Ensemble taaskäivitamine, kammerorkestri loomine 2010. aasta lõpus ning barokkorkestri loomine paariks projektiks. Esitatud eelarve kohta ma ministeeriumilt mingit tagasisidet ei saanud.
1. jaanuaril 2010 jõustus ministri määrus ning RAM ja Hortus Musicus alustasid tööd ERSO struktuuriüksustena. Olukorda komplitseeriva üllatusena tuli asjaolu, et nii RAM-i kui Hortuse töötajad tulid ERSO alluvusse üle kindla teadmisega, et nende palku võrreldes 2009. aastaga ei kärbita. Mina aga olin saanud lubaduse ministeeriumilt, et RAM-ilt ja Hortuselt kärpimata jäetud 9% on mõeldud nende kollektiividega kaasnevate muude kulude katmiseks ning kontserdikorralduseks. Selgus, et kollektiivide juhtidele oli antud vastukäivaid lubadusi. See asetas mind ühendasutuse juhina äärmiselt delikaatsesse situatsiooni ‒ RAM-il ja Hortus Musicusel palgakärpeid teha oleks olnud vastuollu minek ministeeriumist nendele antud lubadustega, ERSO töötajate puhul üksi olulisi kärpeid tehes oleks ma tekitanud olukorra, kus liidetud kollektiivid on privilegeeritud seisus ning nn baaskollektiiv võtab kogu eelarvekärpe enda õlgadele ja tõmbab oma tegevust olulisel määral kokku. Mõlemad lahendused oleksid tekitanud asutuses lahendamatuid sisepingeid, rääkimata vastuollu minekust töölepingu seadusega. Päästev lahendus tundus olevat 4,1 milj kroonis lisarahas, millele ei olnud keegi veel konkreetset otstarvet sõnastanud.
Samal ajal kasvasid pinged ERSO sees. Struktuurimuutused tundusid mõttetuna ning orkestri nimevahetus kogus järjest enam vastaseid. Ka ERSO nõustajad turunduse vallas pidasid hästi juurdunud kaubamärgi nimevahetust liiga riskantseks ettevõtmiseks ning soovitasid sellest pigem loobuda.
19. jaanuaril toimus muusikavaldkonna ümarlaud. Enamus leidis, et ERSO nimi peaks jääma samaks ning et oratooriumikoor poleks otstarbekas teha täistööajaga, vaid projektipõhiselt. Ühendasutuse nime osas jäid osapooled eriarvamustele. Samuti ei leitud konsensust 4,1 milj lisakrooni jagamisele, mille konkreetse jagamise ettepaneku esitasin kokkutulnutele vaid mina. Seisukohta ministeeriumi poolt ei tulnud ka selle kokkusaamise järel.
10. veebruaril kutsus kultuuriminister kokku Eesti Muusikanõukogu (EMN) juhatuse ning Eesti Kontserdi ja Rahvusooperi direktorid, et lõpuks arutada protsesse, mille toimumisest oli selleks hetkeks juba 40 päeva möödas. Ministri poolt sellel koosolekul aruteluks väljapakutud ideed olid juba sootuks erinevad kõigest varemräägitust. Juhatus võttis ministri informatsiooni teadmiseks.
12. veebruaril saatis minister EMN-i presidendile skeemi pealkirjaga "Eesti Filharmoonia", mis nägi ette Filharmoonia loomist Eesti Kontserdi õigusjärglasena ning sisuliselt tähendas see hoopis ERSO viimist Eesti Kontserdi alla. Väärib meenutamist, et 2001. aastal lõi ERSO oma kontserdikorralduse, mis oli lahus Eesti Kontserdi omast ning see oli väga otstarbekas samm, mis muutis orkestri töö oluliselt paremaks ja sujuvamaks. Laine Jänese saadetud skeemi kohaselt oleksid loomulikult Eesti Kontserdi juurde tagasi liikunud ka RAM ja Hortus Musicus, kuid seekord juba koos orkestriga.
Ministri saadetud skeem:
15. veebruaril avaldas EMNi juhatus toetust ministri algatusele oratooriumikoori loomisel, kuid väljendas kõhklust monopoolse kontserdiorganisatsiooni tekkimise otstarbekuses. EMNi juhatus leidis, et eesti muusika- ja kontserdielu edasiste arengute väljatöötamiseks tuleks moodustada töörühm, kaasates valdkonna kõigi riigiasutuste ja olulisemate mitteriiklike, sh eraõiguslike kontserdikorraldajate ja nende ühenduste esindajad.
3. märtsil käisin mina, ERSO esimene kontsertmeister, orkestri usaldusisik ja fagotirühma kontsertmeister kultuuriministri jutul. Kuivõrd käimalükatud muutustest oli väljas Estonia kontserdisaali halduse üleminek ERSO-le ning samas oli erinevatele muusikakollektiividele antud palgakärbete osas erinevat informatsiooni, oli ERSO esindajate ühine soov saada ministrilt selgeid vastuseid käimalükatud reformide eesmärkide kohta. Eriti teravaid küsimusi tekitas 12. veebruaril aruteluks saadetud skeem. Minister väitis meile, et just selline struktuur on olnud maestro Neeme Järvi südamesoov ja Eesti Muusikanõukogu juhatuse ettepanek ning ainult nende pärast ta sellist plaani läbi soovib viia. Tookordsel kohtumisel kummutasime me kultuuriministri põhjendused ning heitsime Laine Jänesele ette, et ta on läbi viinud seesuguseid muudatusi eelnevalt osapoolte ja valdkonnaga läbi rääkimata. Koosoleku lõpp oli emotsionaalne: minister lahkus demonstratiivselt kabinetist jättes meid sinna üksi. Põhjus sai olla vaid selles, et me ei aktsepteerinud Laine Jänese argumente.
5. märtsil kutsus ministeerium kokku veel ühe koosoleku, kus osalesid ministeeriumi kantsler Siim Sukles, asekantsler Piret Lindpere, muusikanõunik Eero Raun, valdkonna ekspertidena olid kutsutud vaid Eesti Kontserdi juht Marko Lõhmus, Rahvusooperi juht Aivar Mäe, mina ERSO juhina ja Tallinna Filharmoonia juht Jüri Leiten. Mingit konsensust ühendasutuse vajalikkuses ei saavutatud ‒ nii mina kui Marko Lõhmus olime selgelt seisukohal, et tugevad ja iseseisvad organisatsioonid on meie muusikavaldkonna tugevused. Vastupidiselt EMN-i soovitusele ei olnud koosolekule kaasatud kõigi riigiasutuste esindjaid ega ka ühtegi eraõiguslikku kontserdikorraldajat.
Peale 3. märtsi koosolekut mina enam kultuuriministriga kokku ei saanud ning ühelegi minu kirjale ta samuti ei vastanud. Saabus täielik vaikuse periood igasuguse info ja otsuste mõttes, mis kestis kaks kuud. Ikka ei olnud mingit selget seisukohta, kes, kuidas ja millal täpselt saab kasutada "filharmoonilist" lisaraha. Muusikanõunik teadis ainult öelda, et otsus tuleb aprilli lõpus.
Lõppmäng
30. aprillil 2010 toimus Eesti Muusikanõukogu aastakoosolek, kus esimeseks külaliseks oli kultuuriminister. Muudatusi selgitades ütles ta: "Pool aastat on kirgi kütnud ja rattaid käima pannud katse muuta Eesti filharmoonilise elu struktuuri. Selle liikumapanevaks jõuks on olnud kahjutunne, et Eesti Raadio koori tegevus lõpetati ning et vajadus suure oratooriumikoori järele on kestnud ja üha kasvanud." Minister ei peatunud pikemalt ideel moodustada ERSO ja uue koori baasil uus struktuur, mille ettevalmistamiseks liikusid 2010. a alguses kaks muusikakollektiivi Eesti Kontserdi haldusalast ERSO struktuuri.
"Kuigi RAM oli lahkelt nõus saama loodava koori "seemneks", ei leitud konsensust. Ministrina on see mu kõige halvem otsus," tunnistas Laine Jänes.
"Muudatuste plaan oli langenud poliitilises mõttes viljakasse pinda: need, kes otsustavad rahavoogude üle, leidsid eesotsas peaministriga, et idee on atraktiivne ja masust hoolimata leiti selle toetamiseks ka vahendid," jätkas kultuuriminister. "Praegu pole Eesti Kontserdil ainsatki muusikakollektiivi. Julgen öelda, et see oli viga!" tunnistas minister. "RAM ja Hortus Musicus on uuest hooajast tagasi Eesti Kontserdi juures ja alustame otsast. Õnneks pole kollektiividega midagi juhtunud. Nüüd on otsustatud, et uus kontsertkoor tuleb Eesti Kontserdi juurde, filharmooniliseks tegevuseks eraldatud lisaraha 4,1 milj krooni on Eesti Kontserdile üle kantud. Selle kaudu finantseeritakse 2010. a kolme suurvormi projekti, lisatasu saavad kõik projektide osapooled. Kontsertkoor on esialgu projektipõhine, aga soovi kasvatada välja uus kollektiiv, väljendab kunstilise juhi koha moodustamine. Kokkuvõtteks teeb ministrile rõõmu, et ajal, kui mujal tehakse kärpeid, tuli muusikavalda raha juurde. Lõpuks võidavad kõik," lõpetas selgitava osa kultuuriminister.
Mai lõpus, vaid viis kuud peale eelmisi suuri struktuurimuudatusi, andis kultuuriminister välja uue määruse, millega ta tõstis RAM-i ja Hortus Musicuse Eesti Kontserdi alluvusse tagasi. Taas ei teinud ministeerium mingeid kalkulatsioone, millised on olnud kollektiivide liigutamiste rahalised tagajärjed ning eelarve ümbertõstmine jäeti allasutuste juhtide otsustada. Kuivõrd ümbertõste toimus täpselt poole aasta pealt, tõsteti ümber Eesti Kontserdi nõudel mitte tolleks hetkeks kahe kollektiivi haldamise rahaline jääk, vaid aritmeetiliselt 50% mõlema kollektiivi aastaeelarvest. Tegelikkuses oli aga RAM-i ja Hortus Musicuse puhul raha kulunud rohkem ning see asetas ERSO väga täbarasse majanduslikku olukorda. Maikuus oli toimunud suur kooriprojekt Rahmaninovi "Kellad", millega Nikolai Aleksejev lõpetas oma peadirigendi perioodi ERSO ees. Esialgselt oli planeeritud ka selle projekti kulusid katta 4,1 milj lisaraha arvelt, kuid peale ministri otsust kanda kogu "filharmoonilise tegevuse" raha Eesti Kontserdi arvele kanti kõik kulud ainult ERSO eelarvest. ERSO Sügishooaja kontserdid olid kokku lepitud ja välja kuulutatud, kuid reaalset rahalist katet nendele enam ei olnud. Püüdsin tekkinud olukorra osas saada kontakti kultuuriministriga, kuid need katsed ebaõnnestusid. Septembri alguses ministeeriumi kantsleriga neid probleeme arutades sai ta vaid öelda, et kahjuks tuleb mul arvestada sellega, et mitte mingit lisaraha 2010. aastal ei tule ning ka 2011. aasta eelarve jääb täpselt samale tasemele nagu oli 2010.
Kuna ma ei näinud ühtegi mõistlikku väljapääsu kujunenud situatsioonis ning kultuuriminister ei võtnud endale selle olukorra tekkimises mingit vastutust, kuigi oli kevadel tunnistanud reformi ekslikkust, pidasin vajalikuks pöörduda ministri poole avaliku kirjaga. Sellele järgnev on tegelikult olnud kõige eelneva loogiline jätk ‒ mind on süüdistatud ränkades juhtimisvigades ja finantsdistsipliini rikkumises. Mitmel korral sügise jooksul palus ministeerium mul välja pakkuda lahendusi olukorra normaliseerimiseks, kuid alati jäi eelduseks, et mitte mingit lisaraha 2010 ega ka 2011. aastal juurde ei tule. See töö meenutas sõelaga vee kandmist. Kuna mind kohustati aga plaani koostama ja selle juurde pidi olema lisatud rahavoogude tabel, siis sai selline ka koostatud, kuid see oleks tähendanud orkestri ca viiekuulist palgata puhkust 2011. aastal. Lisasin oma pakutud plaanile juurde, et see ei ole reaalselt rakendatav ning on sisuliselt absurdne. Peamiselt just seda esitatud plaani aluseks võttes ja süüdistades, et ma ei ole suutnud ministeeriumile esitada reaalselt rakendatavat lahendust, lõpetati minu tööleping 15. novembril 2010 päevapealt usalduse kaotuse paragrahvi alusel.
Epiloog
Tänaseks on torm enam-vähem vaibunud. ERSO sai sisuliselt kohe peale minu vallandamist eelarvelisa, mis on viinud orkestri rahastamise peaaegu 2008. aasta tasemele ning selle rahaga saab ERSO jätkata normaalset tööd. Laine Jänes saab väita, et tema ministriks oleku ajal suutis ta luua Eesti Kontsertkoori. Tulles aga veelkord tagasi eelarvekärbete juurde ‒ väga tabavalt on öelnud Jaak Allik, et Kultuuriministeerium teostas kärpeid stiilis, millega oleks suurepäraselt toime tulnud üks arvuti Rahandusministeeriumis, st eelarveid vähendati ilma igasuguse sisusse süvenemiseta. Ei tuntud vähimalgi määral huvi, kas ja kuidas asutused kärpeid üle elavad ning kuidas mõjutavad need asutuse põhiülesannete täitmist.
ERSO kavades ei leia enam kontserte Neeme Järviga, kuigi 2009. aasta augustis sõlmitud leping on tegelikult kehtiv. Maestroga kokkulepitud kontserdid on lihtsalt asendatud uute kavadega. Siseinfo kohaselt polevat Neeme Järvi vastanud ERSO direktori kt kirjadele, orkester aga ootab Neeme Järvit tagasi. Tekib küsimus, kes peab vastuolu lahendama? Pärast seda valede ja solvangute laviini, mis on tulnud nii peaministri, kultuuriministri, Sirje Endre kui ka ERSO direktori kt poolt oleks ju naiivne arvata, et maestro ise hakkab ennast Eesti esindusorkestri peadirigendi kohale tagasi paluma. Need inimesed aga, kes hetkel veel ametis on ning kellest asjad sõltuvad, pole teadaolevalt teinud ainsatki liigutust, et Neeme Järvit ERSO juurde tagasi tuua. Pigem vastupidi ‒ orkestri direktori kt on korduvalt rääkinud vajadusest valida ERSO-le uus kunstiline juht.
Siinkohal tahaks küsida: kes lahendab olukorra? Lahendus peaks olema võimalikult mõistlik ning mitte lähtuma kellegi kapriisidest.
2007. aasta lõpus andis ERSO toonane peadirigent Nikolai Aleksejev märku, et hakkab saabuma aeg otsad kokku tõmmata. Ta oli juba seitsmendat hooaega ERSO peadirigent ning soovis selle väärika positsiooni kellelegi teisele üle anda enne, kui tekib vastastikune ammendumise tunne. Lepiti kokku, et ta jätkab kuni 2010. aasta kevadeni ehk tollest hetkest veel kaks hooaega. Nikolai Aleksejevi töö ERSO-ga oli läbi aastate olnud suurepäraste tulemustega ning orkester tuli üle anda järgmistesse väärikatesse kätesse. Variante palju ei olnud. Läbirääkimised nendega, kes olid orkestriga juba tihedamalt seotud ja kellega oli tekkinud usalduslik vahekord, ei viinud aga paraku soovitud tulemuseni nende liiga suure töökoormuse tõttu mujal maailmas.
Neeme Järvi peale ei julgenud keegi õieti mõeldagi, sest see idee tundus liiga kõrgelennuline. Ometi saavad mõned unistused vahel siiski teoks. Idee algatajaks oli seekord ERSO kunstiline nõustaja Paavo Järvi, kes mind igati julgustas Neeme poole pöörduma ning küllap oli ta juba ka omalt poolt pinnast ette valmistanud. Neeme Järvi tulemisel kolmekümneaastase eemaloleku järel taas ERSO kunstiliseks juhiks oli suur sümboolne tähendus. Just ERSO eest oma hiilgavat karjääri alustanud üks kõige tuntumaid eestlasi toob koju pöördudes meile justkui tagasi selle hindamatu kogemuse, mida ta oma pikkade dirigendiaastate jooksul maailma tipporkestrite ees saavutanud ja kogenud.
Kuid Neeme ei ole mitte ainult erakordne dirigent, vaid ta on püüdnud iga orkestri juures midagi paremaks muuta ja elu edasi viia. Just tema oli see, kes järjekindla töö tulemusena suurendas Göteborgi Sümfoonikute koosseisu, viis selle orkestri maailma tippude hulka ning kindlustas neile Rootsi rahvusorkestri staatuse.
Sarnased soovid olid vastastikuselt olemas ka seoses Neeme Järvi asumisega ERSO etteotsa. Nii tema kui orkester lootsid, et selle märgilise tähendusega sündmuse ajel saavad lahendatud nii mõnedki aastaid vaevanud kitsaskohad. Üldises plaanis oli soov, et ERSO saaks ühiskonnas juurde kaalu, aga konkreetseid suuri soove oli kaks ‒ ERSO soovis parandada oma üliviletsaid töötingimusi, saades Estonia kontserdisaali esmarentnikuks Eesti Kontserdi asemel, ning ERSO juurde pidi loodama oratooriumikoor.
Asjad hakkavad arenema
17. augustil 2009 kirjutati kultuuriministri kabinetis alla eelleping Neeme Järvi ja ERSO vahel, mille kohaselt pidi maestro asuma ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale alates hooajast 2010/2011. Kultuurivaldkonna inimesed tõenäoliselt ei mäleta teist nii pidulikult alla kirjutatud lepingut kui see. Sündmus sai suure ja positiivse meediakajastuse ning kultuuriminister nimetas seda viimase aja üheks tähtsamaks kultuuripoliitiliseks sündmuseks.
Siinkohal on ilmselt mõistlik täpsustada, mis leping see siis ikkagi oli.
Ta sündis kiirustades. Kultuuriministri tungiva soovi leping just 17. augustil alla kirjutada edastas 15. augusti õhtul maestrole Sirje Endre, kes äsja oli Neeme Järvi veebilehe toimetamise kõrval tööle asunud ka tema esindajana Eestis. Kiirustamise põhjuseks oli soov enne Neeme Eestist ärasõitu asi ühele poole saada. Maestrole kiirustamine ei meeldinud, sest selleks ajaks olid kokku lepitud üksnes need punktid, mis puudutasid tema tööd orkestri juures ja selle tasustamist. Kõik muu oli veel läbi rääkimata. Kuid ta siiski nõustus vahetult enne ärasõitu lepingule pidulikult alla kirjutama, sest tema järgmise Eesti-viisidi aeg ei olnud selleks hetkeks veel teada. Miks oli vaja kiirustada? Ilmselt oli tegemist sooviga asi enne Neeme ärasõitu paberile saada, kuid tõenäoliselt ei olnud vähetähtis ka suvist "hapukurgihooaega" silmas pidades sündmusele osaks langenud võimas meediatähelepanu.
Hiljem on avalikkusele antud mitmeid versioone ‒ õiget lepingut justkui polegi, sest alla kirjutatud sai ainult eelleping, kuid samas alustas maestro 2010. aasta septembris tööd ikkagi sellesama lepingu alusel. "Päris" lepingu puudumist on erinevatest aspektidest vaadatuna kinnitanud nii kultuuriminister, peaminister kui ka Neeme Järvi ise. Tõepoolest, kiirustades alla kirjutatud dokument kandis nime "eelleping", kuna mõlema poole soov oli jätkata läbirääkimisi juba kolmepoolsetena (Järvi-ERSO-Kultuuriministeerium) ning kirjutada lõplikusse lepingusse sisse veel rida orkestri jaoks olulisi punkte ja garantiisid, millistest tähtsaimad olid lisaks varem mainitud töötingimuste parandamisele ja oratooriumikoori loomisele veel ministeeriumipoolne mõistlik toetus ERSO turneedele ja plaadistustele, kui selliseks toetuseks peaks vajadus tekkima. Mina ei saanud ERSO direktorina selliseid tingimusi ilma kultuuriministeeriumi garantiideta aga lepingusse kirjutada. Kultuuriministrilt paraku garantiisid ei tulnud ning nõnda jäigi eellepingule järg tulemata.
Lepingus ei olnud aga ka mingit tingimust, et see ei kehtiks ilma põhilepinguta ja seega on eelleping täiesti korrektne juriidiline dokument ning ta kehtib tänaseni, sest pooled on seni täitnud kõiki võetud kohustusi. Hoolimata sellest, et Neeme Järvi teatas ajakirjanduse vahendusel soovist taanduda ERSO peadirigendi kohalt, pole sellele soovile keegi ametlikult vastanud ega lepingut lõpetanud. Käesoleva aasta 1. jaanuari kontsert, mida juhatas Petr Altrichter, oli hilisem kokkulepe, mis ei sisaldunud Neeme Järvi peadirigendilepingus.
Kokkuvõttes on maestro Neeme Järvi tänaseks juhatanud kuuest lepingujärgsest projektist kolme ning ülejäänud kolm on veel toimumata, sest need olid planeeritud käesoleva aasta märtsisse-aprilli. Paraku aga ERSO kavadest neid kontserte enam ei leia, sest nad on asendatud teiste kavadega.
Palju on ajakirjanduses spekuleeritud ka Neeme Järvi lepingu tingimuste üle. "Kindlatest" allikatest pärinevad summad on omavahel aga kordades erinevad. Kuna selle lepingu rahalised tingimused on konfidentsiaalsed, ei hakka ma mingeid konkreetseid numbreid avaldama. Küll aga saan ma kinnitada seda, et nendes rahalistes tingimustes, milles ERSO oli, sain ma Neeme Järvile lubada vaid samasuguseid tingimusi nagu oli läbi aastate olnud eelmisel peadirigendil. Ei midagi enamat. Sellega soovin ma üheselt ümber lükata paljud arvamused ja väljaütlemised, nagu oleks hilisem puudujääk ERSO eelarves tekkinud tänu sellele, et palkasime endale liiga "kalli" peadirigendi.
Veel nädalapäevad enne lepingu allkirjastamist oli kultuuriminister mind välja kutsunud ning teinud ettepaneku struktuurimuutusteks, et väga viletsates majanduslikes tingimustes võimaldada maksimaalset ERSO jaoks ja tulla vastu maestro soovidele. Väljakäidud idee järgi pidi ERSO saama Estonia kontserdisaali põhirentnikuks, ERSO-ga pidid liidetama RAM ja Hortus Musicus. Varemgi on oratooriumikoori moodustatud korduvalt just RAM-i baasil ning seega pidi meeskoori liitmine ERSO struktuuriüksuseks lihtsustama töö planeerimist. Täpsustuseks olgu öeldud, et varasematel aastatel on korduvalt ERSO ja RAM-i (või siis RAM-i baasil loodud segakoori) koostöö jäänud toppama põhjusel, et kollektiivid on erinevate asutuste hallata ja töö planeerimine huvide konflikti tõttu raskendatud. Hortus Musicuse liitmine ERSO-ga tundus kõrvalt vaadates ebaloogiline, sest mitte mingeid kunstilisi kokkupuutepunkte ERSO-l ja vanamuusikaansamblil tegelikult ei ole. Loogika seisnes aga sellest, et Hortuse ületulemisel oleks Eesti Kontsert vabanenud kõikidest loomingulistest kollektiividest ning muutunud puhtalt kontserte korraldavaks organisatsiooniks.
Oratooriumikoori loomine aga nõuab raha, kuid käimas oli kõige sügavam masu-aeg. RAM meeskoorina ning segakoori meesrühmana oli aastaringse eelarvega olemas, kuid naislauljate juurdepalkamine nõudis lisaraha. Olukorras, kus kõikide asutuste eelarveid kärbiti, oleks ühele organisatsioonile teiste arvelt raha juurde andmine tekitanud palju paksu verd. Ministri poolt pakutud lahendus oli järgmine ‒ kuigi ERSO eelarvet kärbiti sarnaselt teiste kultuuriasutustega (2010. aasta eelarve oli 2009. aasta omast 9% väiksem), pidid RAM-i ja Hortus Musicuse eelarved jääma ületuleku käigus kärpimata. Kuna aga palkade kärpimine pidi puudutama kõiki töötajaid, oleks see nende puhul võidetud 9% tähendanud ca 1,1 milj krooni lisaraha, mis osaliselt pidi kuluma nende kollektiividega lisanduvate kulutuste tarvis (administreerimiskulud, rent, side, jne), osaliselt aga pidi jääma naislauljate projektikorras palkamise jaoks.
Oleks tookordsest kohtumisest jäänud maha mingi protokoll või memo, sisalduks selles veel üks ministri ettepanek, mis oleks juba andnud oluliselt suurema rahalise katte oratooriumikoorile ‒ selleks oli Hortus Musicuse likvideerimine. Sellest ettepanekust ei taha tõenäoliselt keegi tänasel päeval enam midagi rääkida. Ma läksin tookord selle ideega kaasa, kuid pooldasin mitte Hortus Musicuse laialisaatmist, vaid projektitasuliseks muutmist. Teiste sõnadega pidasin mõistlikuks tasustada Hortuse liikmeid vaid reaalselt toimunud proovide ja kontsertide eest ning mitte pidada neid aastaringsel täispalgal, sest nende töökoormus on paljude teiste kollektiivide töökoormusest oluliselt väiksem. Kõik see oleks nõudnud aga väga täpset analüüsi.
Plaanid kasvavad
Kuigi algatatud reformiideedega oleks pidanud koheselt ja põhjalikult edasi tegelema ning eriti kiiret tegutsemist nõudsid ümberkorraldused seoses Estonia kontserdisaaliga, ei toimunud varasügisel mingeid uusi arenguid. Kontserdisaali puudutava rendilepingu ümbertegemise vastu olid nii Eesti Kontserdi juht Marko Lõhmus kui ka Rahvusooperi juhi kohale asunud Aivar Mäe. Kultuuriminister soovitas mul mitte lasta ennast häirida teiste asutuste juhtide vastuseisust, sest reformid viiakse läbi lähtuvalt riigi huvidest niikuinii. Kõik tundus minu kui tollase ERSO direktori mätta otsast vaadates positiivne. ERSO oli aastate jooksul teinud tohutu töö, et parandada enda mängukvaliteeti, tuua rohkem publikut saalidesse ning jõuda soliidsele rahvusvahelisele tasemele. Hoolimata edukast arengust oli orkester oma positsioonilt aga ikkagi kuidagi tagaplaanil, eriti töötingimuste osas. Lõpuks ometi oli selles suhtes toimunud mingi murrang ning ERSO edasine käekäik oli Kultuuriministeeriumi jaoks prioriteet. Vähemalt niimoodi tundus.
Loodava oratooriumikoori käekäigu eest hoolitsemise osas tegi Neeme Järvi ettepaneku Tõnu Kaljustele. Just tema on ellu kutsunud eesti muusikakultuuri jaoks olulised Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ning Kaljuste kutsumine oratooriumikoori etteotsa oli igati loogiline samm. Just siis, kui ERSO tulevik paistis helgemast helgem, olid Tallinna Kammerorkestri kohal mustad pilved. Naljalt vist keegi ei mäletanud sedavõrd suurt skandaali kultuurivaldkonnas. Läbi meedia joonistusid teravad vastuolud orkestri ja administratsiooni vahel. Täpselt samal ajal Tallinna Kammerorkestrit sisuliselt enam ei eksisteerinud, sest kõikidel mängijatel olid töölepingud lõppenud, uut koosseisu ei olnud veel moodustatud. Tõnu Kaljuste ettepanekul läksime peaministri jutule ambitsioonika plaaniga taotleda raha Eesti Filharmoonia loomiseks, mille keskmeks oleks ERSO (ümbernimetatuna Eesti Filharmoonikuteks) ja segakoor, kuid mille juurde luuakse ka kammerorkester. See kooslus oleks andnud võimaluse taaskäivitada NYYD Ensemble uues suuremas koosseisus, korraldada kammermuusikakontserte ning sisuliselt samade mängijate baasil moodustada 5-6 projektiks aastas barokkorkester. Selle plaani teostamiseks taotlesime juurde 20 miljonit krooni. Pean siiski tunnistama, et teatavad erinevused minu ja Tõnu Kaljuste nägemuste vahel Filharmoonia loomises osas eksisteerisid, kuid lootus oli need ebakõlad lahendada.
Peaministri juures sai käidud 13. oktoobril 2009, kuid otsust lisarahastamise saamise kohta pidi veel paar kuud ootama. Samal ajal käis aga uue kontserdihooaja planeerimine ning teadmatus selle suhtes, mis täpselt hakkab toimuma ning kui palju kõige jaoks raha saab olema kasutada, tegi planeerimistöö keeruliseks.
Esimesed ebakõlad
Kuigi peaministri juures käimisest jäi väga positiivne ja lootusrikas mulje, tekkisid teravad ebakõlad Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhi Anneli Undiga, kes nägi Eesti Filharmoonia loomise idees ohtu kammerkoori iseseisvusele. Vastuseis uue koori loomisele oli sealtpoolt tugev ning võimalikku lisaraha eraldamist uuele struktuurile nimetas kammerkoori juht oma avalikus kirjas peaministrile lausa ebaeetiliseks.
Teine arusaamatust tekitav fakt oli see, et kultuuriministeerium ei kaasanud mind mingitesse aruteludesse ega analüüsidesse peagi loodava ühendasutuse osas ning Estonia kontserdisaali rendilepingu muutmisest enam ei räägitud. Samuti ei tulnud mingit otsust, et rendisuhte muutumisest on loobutud. Ometi oleks just kontserdisaali haldamise tulek ERSO alluvusse nõudnud selgeid arutelusid, analüüse ja kalkulatsioone. Samuti ei kutsunud minister mitte kordagi kokku peatselt ühendatavate kollektiivide juhte. See olukord tekitas nõutust. RAM ja Hortus Musicus avaldasid mõlemad tugevat kõhklust nende ERSO alluvusse üleviimise vajalikkuse suhtes. Asjad oleks tulnud ühemõtteliselt selgeks rääkida, kuid kahjuks suhtles ministeerium kõikide osapooltega eraldi.
Samas tulid positiivsed signaalid valitsuskabinetist, et lisarahastus on põhimõtteliselt leidnud heakskiidu, kuid see jääb ootama riigieelarve kolmandat lugemist detsembrikuus. See lisas lootust.
25. novembril andis minister välja määruse, millega ta muutis Eesti Kontserdi ja ERSO struktuure tuues RAM-i ja Hortus Musicuse ERSO alluvusse. Struktuurimuutused jõustusid 1. jaanuaril 2010, aga muutustest oli täielikult kadunud Estonia kontserdisaali haldamise ületulek ERSO-le. Kuna seni polnud avalikult toimuvat lahti räägitud ja orkestrante oli rahustatud üldsõnaliselt eesootavaid positiivseid muudatusi lubades, siis pelk kahe kollektiivi ERSO alla ühendamine tõi nähtavale ka orkestris tuha all hõõgunud kahtlused. Muusikutel tekkis õigustatud küsimus: "Mis toimub?". Oli minu ilmselge viga, et ma ei olnud vahendanud informatsiooni ERSO kollektiivile piisavalt ning muusikute seas tekkis seetõttu nõutus. Samas oli minu enda jaoks liiga palju vastuseta küsimusi ning mul puudus arusaamine, miks ei ole ministeeriumi poolt kokku kutsutud ühe laua taha reorganiseeritavate kollektiivide juhte ja esindajaid ning miks on hakatud kaugenema reformide esialgsest ideest. Jäin lootma, et küll asjad lõpuks siiski mõistlikult lahendatakse.
Reform muutub järjest arusaamatumaks
2009. aasta detsembris riigieelarve 3. lugemisel eraldati Kultuuriministeeriumile 2010. aastaks programmitoetusena "Filharmooniline tegevus" 4,1 milj krooni. Konkreetset sihtotstarvet lisarahale sellel ajal ei sõnastanud keegi, kuid kultuuriminister palus minult nägemust ja eelarvet selle raha kasutamise kohta. Koostasin eelarve eeldusel, et kuigi küsitud 20 miljonist kroonist otsustati 2010. aastaks eraldada vaid 4,1 miljonit, tuleb ülejäänud summa eelarvesse 2011. aastal. Mingit garantiid selle kohta küll keegi ei andnud, aga polnud põhjust mitte uskuda ka kultuuriministri sellekohaseid kinnitusi, sest need lubadused olid tulnud otse valitsuskabinetist.
Stopp! Siiski tuleb siinkohal oluliselt täpsustada, et kuidas liikus informatsioon. Väga aktiivselt tegi sel ajal oma tööd Sirje Endre, kes vahendas infot kultuuriministri, Neeme Järvi ja minu vahel. Sirje Endre suhtles igapäevaselt kõikide osapooltega ja just tema oli Neeme Järvi ametliku esindajana usalduslikuks vahelüliks eelkõige maestro ja kultuuriministri vahel. Kõik oluline pidi saama tema vahendusel kokku lepitud.
Tulles tagasi 2010. aasta eelarve ja eraldatud 4,1 miljoni krooni lisaraha kasutamise juurde olid minu koostatud eelarve peamised rõhuasetused: oratooriumikoori loomine 3-4 projektiks, NYYD Ensemble taaskäivitamine, kammerorkestri loomine 2010. aasta lõpus ning barokkorkestri loomine paariks projektiks. Esitatud eelarve kohta ma ministeeriumilt mingit tagasisidet ei saanud.
1. jaanuaril 2010 jõustus ministri määrus ning RAM ja Hortus Musicus alustasid tööd ERSO struktuuriüksustena. Olukorda komplitseeriva üllatusena tuli asjaolu, et nii RAM-i kui Hortuse töötajad tulid ERSO alluvusse üle kindla teadmisega, et nende palku võrreldes 2009. aastaga ei kärbita. Mina aga olin saanud lubaduse ministeeriumilt, et RAM-ilt ja Hortuselt kärpimata jäetud 9% on mõeldud nende kollektiividega kaasnevate muude kulude katmiseks ning kontserdikorralduseks. Selgus, et kollektiivide juhtidele oli antud vastukäivaid lubadusi. See asetas mind ühendasutuse juhina äärmiselt delikaatsesse situatsiooni ‒ RAM-il ja Hortus Musicusel palgakärpeid teha oleks olnud vastuollu minek ministeeriumist nendele antud lubadustega, ERSO töötajate puhul üksi olulisi kärpeid tehes oleks ma tekitanud olukorra, kus liidetud kollektiivid on privilegeeritud seisus ning nn baaskollektiiv võtab kogu eelarvekärpe enda õlgadele ja tõmbab oma tegevust olulisel määral kokku. Mõlemad lahendused oleksid tekitanud asutuses lahendamatuid sisepingeid, rääkimata vastuollu minekust töölepingu seadusega. Päästev lahendus tundus olevat 4,1 milj kroonis lisarahas, millele ei olnud keegi veel konkreetset otstarvet sõnastanud.
Samal ajal kasvasid pinged ERSO sees. Struktuurimuutused tundusid mõttetuna ning orkestri nimevahetus kogus järjest enam vastaseid. Ka ERSO nõustajad turunduse vallas pidasid hästi juurdunud kaubamärgi nimevahetust liiga riskantseks ettevõtmiseks ning soovitasid sellest pigem loobuda.
19. jaanuaril toimus muusikavaldkonna ümarlaud. Enamus leidis, et ERSO nimi peaks jääma samaks ning et oratooriumikoor poleks otstarbekas teha täistööajaga, vaid projektipõhiselt. Ühendasutuse nime osas jäid osapooled eriarvamustele. Samuti ei leitud konsensust 4,1 milj lisakrooni jagamisele, mille konkreetse jagamise ettepaneku esitasin kokkutulnutele vaid mina. Seisukohta ministeeriumi poolt ei tulnud ka selle kokkusaamise järel.
10. veebruaril kutsus kultuuriminister kokku Eesti Muusikanõukogu (EMN) juhatuse ning Eesti Kontserdi ja Rahvusooperi direktorid, et lõpuks arutada protsesse, mille toimumisest oli selleks hetkeks juba 40 päeva möödas. Ministri poolt sellel koosolekul aruteluks väljapakutud ideed olid juba sootuks erinevad kõigest varemräägitust. Juhatus võttis ministri informatsiooni teadmiseks.
12. veebruaril saatis minister EMN-i presidendile skeemi pealkirjaga "Eesti Filharmoonia", mis nägi ette Filharmoonia loomist Eesti Kontserdi õigusjärglasena ning sisuliselt tähendas see hoopis ERSO viimist Eesti Kontserdi alla. Väärib meenutamist, et 2001. aastal lõi ERSO oma kontserdikorralduse, mis oli lahus Eesti Kontserdi omast ning see oli väga otstarbekas samm, mis muutis orkestri töö oluliselt paremaks ja sujuvamaks. Laine Jänese saadetud skeemi kohaselt oleksid loomulikult Eesti Kontserdi juurde tagasi liikunud ka RAM ja Hortus Musicus, kuid seekord juba koos orkestriga.
Ministri saadetud skeem:
15. veebruaril avaldas EMNi juhatus toetust ministri algatusele oratooriumikoori loomisel, kuid väljendas kõhklust monopoolse kontserdiorganisatsiooni tekkimise otstarbekuses. EMNi juhatus leidis, et eesti muusika- ja kontserdielu edasiste arengute väljatöötamiseks tuleks moodustada töörühm, kaasates valdkonna kõigi riigiasutuste ja olulisemate mitteriiklike, sh eraõiguslike kontserdikorraldajate ja nende ühenduste esindajad.
3. märtsil käisin mina, ERSO esimene kontsertmeister, orkestri usaldusisik ja fagotirühma kontsertmeister kultuuriministri jutul. Kuivõrd käimalükatud muutustest oli väljas Estonia kontserdisaali halduse üleminek ERSO-le ning samas oli erinevatele muusikakollektiividele antud palgakärbete osas erinevat informatsiooni, oli ERSO esindajate ühine soov saada ministrilt selgeid vastuseid käimalükatud reformide eesmärkide kohta. Eriti teravaid küsimusi tekitas 12. veebruaril aruteluks saadetud skeem. Minister väitis meile, et just selline struktuur on olnud maestro Neeme Järvi südamesoov ja Eesti Muusikanõukogu juhatuse ettepanek ning ainult nende pärast ta sellist plaani läbi soovib viia. Tookordsel kohtumisel kummutasime me kultuuriministri põhjendused ning heitsime Laine Jänesele ette, et ta on läbi viinud seesuguseid muudatusi eelnevalt osapoolte ja valdkonnaga läbi rääkimata. Koosoleku lõpp oli emotsionaalne: minister lahkus demonstratiivselt kabinetist jättes meid sinna üksi. Põhjus sai olla vaid selles, et me ei aktsepteerinud Laine Jänese argumente.
5. märtsil kutsus ministeerium kokku veel ühe koosoleku, kus osalesid ministeeriumi kantsler Siim Sukles, asekantsler Piret Lindpere, muusikanõunik Eero Raun, valdkonna ekspertidena olid kutsutud vaid Eesti Kontserdi juht Marko Lõhmus, Rahvusooperi juht Aivar Mäe, mina ERSO juhina ja Tallinna Filharmoonia juht Jüri Leiten. Mingit konsensust ühendasutuse vajalikkuses ei saavutatud ‒ nii mina kui Marko Lõhmus olime selgelt seisukohal, et tugevad ja iseseisvad organisatsioonid on meie muusikavaldkonna tugevused. Vastupidiselt EMN-i soovitusele ei olnud koosolekule kaasatud kõigi riigiasutuste esindjaid ega ka ühtegi eraõiguslikku kontserdikorraldajat.
Peale 3. märtsi koosolekut mina enam kultuuriministriga kokku ei saanud ning ühelegi minu kirjale ta samuti ei vastanud. Saabus täielik vaikuse periood igasuguse info ja otsuste mõttes, mis kestis kaks kuud. Ikka ei olnud mingit selget seisukohta, kes, kuidas ja millal täpselt saab kasutada "filharmoonilist" lisaraha. Muusikanõunik teadis ainult öelda, et otsus tuleb aprilli lõpus.
Lõppmäng
30. aprillil 2010 toimus Eesti Muusikanõukogu aastakoosolek, kus esimeseks külaliseks oli kultuuriminister. Muudatusi selgitades ütles ta: "Pool aastat on kirgi kütnud ja rattaid käima pannud katse muuta Eesti filharmoonilise elu struktuuri. Selle liikumapanevaks jõuks on olnud kahjutunne, et Eesti Raadio koori tegevus lõpetati ning et vajadus suure oratooriumikoori järele on kestnud ja üha kasvanud." Minister ei peatunud pikemalt ideel moodustada ERSO ja uue koori baasil uus struktuur, mille ettevalmistamiseks liikusid 2010. a alguses kaks muusikakollektiivi Eesti Kontserdi haldusalast ERSO struktuuri.
"Kuigi RAM oli lahkelt nõus saama loodava koori "seemneks", ei leitud konsensust. Ministrina on see mu kõige halvem otsus," tunnistas Laine Jänes.
"Muudatuste plaan oli langenud poliitilises mõttes viljakasse pinda: need, kes otsustavad rahavoogude üle, leidsid eesotsas peaministriga, et idee on atraktiivne ja masust hoolimata leiti selle toetamiseks ka vahendid," jätkas kultuuriminister. "Praegu pole Eesti Kontserdil ainsatki muusikakollektiivi. Julgen öelda, et see oli viga!" tunnistas minister. "RAM ja Hortus Musicus on uuest hooajast tagasi Eesti Kontserdi juures ja alustame otsast. Õnneks pole kollektiividega midagi juhtunud. Nüüd on otsustatud, et uus kontsertkoor tuleb Eesti Kontserdi juurde, filharmooniliseks tegevuseks eraldatud lisaraha 4,1 milj krooni on Eesti Kontserdile üle kantud. Selle kaudu finantseeritakse 2010. a kolme suurvormi projekti, lisatasu saavad kõik projektide osapooled. Kontsertkoor on esialgu projektipõhine, aga soovi kasvatada välja uus kollektiiv, väljendab kunstilise juhi koha moodustamine. Kokkuvõtteks teeb ministrile rõõmu, et ajal, kui mujal tehakse kärpeid, tuli muusikavalda raha juurde. Lõpuks võidavad kõik," lõpetas selgitava osa kultuuriminister.
Mai lõpus, vaid viis kuud peale eelmisi suuri struktuurimuudatusi, andis kultuuriminister välja uue määruse, millega ta tõstis RAM-i ja Hortus Musicuse Eesti Kontserdi alluvusse tagasi. Taas ei teinud ministeerium mingeid kalkulatsioone, millised on olnud kollektiivide liigutamiste rahalised tagajärjed ning eelarve ümbertõstmine jäeti allasutuste juhtide otsustada. Kuivõrd ümbertõste toimus täpselt poole aasta pealt, tõsteti ümber Eesti Kontserdi nõudel mitte tolleks hetkeks kahe kollektiivi haldamise rahaline jääk, vaid aritmeetiliselt 50% mõlema kollektiivi aastaeelarvest. Tegelikkuses oli aga RAM-i ja Hortus Musicuse puhul raha kulunud rohkem ning see asetas ERSO väga täbarasse majanduslikku olukorda. Maikuus oli toimunud suur kooriprojekt Rahmaninovi "Kellad", millega Nikolai Aleksejev lõpetas oma peadirigendi perioodi ERSO ees. Esialgselt oli planeeritud ka selle projekti kulusid katta 4,1 milj lisaraha arvelt, kuid peale ministri otsust kanda kogu "filharmoonilise tegevuse" raha Eesti Kontserdi arvele kanti kõik kulud ainult ERSO eelarvest. ERSO Sügishooaja kontserdid olid kokku lepitud ja välja kuulutatud, kuid reaalset rahalist katet nendele enam ei olnud. Püüdsin tekkinud olukorra osas saada kontakti kultuuriministriga, kuid need katsed ebaõnnestusid. Septembri alguses ministeeriumi kantsleriga neid probleeme arutades sai ta vaid öelda, et kahjuks tuleb mul arvestada sellega, et mitte mingit lisaraha 2010. aastal ei tule ning ka 2011. aasta eelarve jääb täpselt samale tasemele nagu oli 2010.
Kuna ma ei näinud ühtegi mõistlikku väljapääsu kujunenud situatsioonis ning kultuuriminister ei võtnud endale selle olukorra tekkimises mingit vastutust, kuigi oli kevadel tunnistanud reformi ekslikkust, pidasin vajalikuks pöörduda ministri poole avaliku kirjaga. Sellele järgnev on tegelikult olnud kõige eelneva loogiline jätk ‒ mind on süüdistatud ränkades juhtimisvigades ja finantsdistsipliini rikkumises. Mitmel korral sügise jooksul palus ministeerium mul välja pakkuda lahendusi olukorra normaliseerimiseks, kuid alati jäi eelduseks, et mitte mingit lisaraha 2010 ega ka 2011. aastal juurde ei tule. See töö meenutas sõelaga vee kandmist. Kuna mind kohustati aga plaani koostama ja selle juurde pidi olema lisatud rahavoogude tabel, siis sai selline ka koostatud, kuid see oleks tähendanud orkestri ca viiekuulist palgata puhkust 2011. aastal. Lisasin oma pakutud plaanile juurde, et see ei ole reaalselt rakendatav ning on sisuliselt absurdne. Peamiselt just seda esitatud plaani aluseks võttes ja süüdistades, et ma ei ole suutnud ministeeriumile esitada reaalselt rakendatavat lahendust, lõpetati minu tööleping 15. novembril 2010 päevapealt usalduse kaotuse paragrahvi alusel.
Epiloog
Tänaseks on torm enam-vähem vaibunud. ERSO sai sisuliselt kohe peale minu vallandamist eelarvelisa, mis on viinud orkestri rahastamise peaaegu 2008. aasta tasemele ning selle rahaga saab ERSO jätkata normaalset tööd. Laine Jänes saab väita, et tema ministriks oleku ajal suutis ta luua Eesti Kontsertkoori. Tulles aga veelkord tagasi eelarvekärbete juurde ‒ väga tabavalt on öelnud Jaak Allik, et Kultuuriministeerium teostas kärpeid stiilis, millega oleks suurepäraselt toime tulnud üks arvuti Rahandusministeeriumis, st eelarveid vähendati ilma igasuguse sisusse süvenemiseta. Ei tuntud vähimalgi määral huvi, kas ja kuidas asutused kärpeid üle elavad ning kuidas mõjutavad need asutuse põhiülesannete täitmist.
ERSO kavades ei leia enam kontserte Neeme Järviga, kuigi 2009. aasta augustis sõlmitud leping on tegelikult kehtiv. Maestroga kokkulepitud kontserdid on lihtsalt asendatud uute kavadega. Siseinfo kohaselt polevat Neeme Järvi vastanud ERSO direktori kt kirjadele, orkester aga ootab Neeme Järvit tagasi. Tekib küsimus, kes peab vastuolu lahendama? Pärast seda valede ja solvangute laviini, mis on tulnud nii peaministri, kultuuriministri, Sirje Endre kui ka ERSO direktori kt poolt oleks ju naiivne arvata, et maestro ise hakkab ennast Eesti esindusorkestri peadirigendi kohale tagasi paluma. Need inimesed aga, kes hetkel veel ametis on ning kellest asjad sõltuvad, pole teadaolevalt teinud ainsatki liigutust, et Neeme Järvit ERSO juurde tagasi tuua. Pigem vastupidi ‒ orkestri direktori kt on korduvalt rääkinud vajadusest valida ERSO-le uus kunstiline juht.
Siinkohal tahaks küsida: kes lahendab olukorra? Lahendus peaks olema võimalikult mõistlik ning mitte lähtuma kellegi kapriisidest.
Monday 31 January 2011
Head lugejad!
Tere tulemast minu blogisse!
Ma soovin teile hakata andma ülevaadet enda tegemistest ning kindlasti võtan sõna minu arvates olulistel teemadel. Ühe suurema postituse loodan panna üles mõne päeva jooksul ja soovin selles võimalikult täpselt lahti kirjutada viimase aasta jooksul ERSO ümber toimunu.
Seda teemat on kajastatud küll palju ja mitme nurga pealt, kuid kuna terve viimane aasta on muusikavaldkonnas olnud äärmiselt tihe ja juhtunud on väga palju, siis pole kõike lihtsalt ja kompaktselt nö ühel leheküljel kokku võtta võimalik. Iga kajastus on kirjeldanud mingit üht aspekti, kuid neist killukestest tervikpilti saada ei pruugi.
Südamest loodan seda lugu natuke selgemaks rääkida.
Ma soovin teile hakata andma ülevaadet enda tegemistest ning kindlasti võtan sõna minu arvates olulistel teemadel. Ühe suurema postituse loodan panna üles mõne päeva jooksul ja soovin selles võimalikult täpselt lahti kirjutada viimase aasta jooksul ERSO ümber toimunu.
Seda teemat on kajastatud küll palju ja mitme nurga pealt, kuid kuna terve viimane aasta on muusikavaldkonnas olnud äärmiselt tihe ja juhtunud on väga palju, siis pole kõike lihtsalt ja kompaktselt nö ühel leheküljel kokku võtta võimalik. Iga kajastus on kirjeldanud mingit üht aspekti, kuid neist killukestest tervikpilti saada ei pruugi.
Südamest loodan seda lugu natuke selgemaks rääkida.
Subscribe to:
Posts (Atom)